laid-back...

Monday, February 28, 2005

Aiguille du Midi - Arête des Cosmiques harjalt

Laupäeva hommikuks koos muude talvist koolivaheaega veetvate massidega Chamonix'sse (1042m). Päevaks suuri plaane peale chillimise polnud, mis ka Le Montenversis (1913m) ja sealt avaneva vaatega jääliustikule (Mer De Glace), päikese ja kuldnokkadega ka täitsa kenasti õnnestus.



Eile oli aga siis põhipäev. Enne seitset üles, peale kaheksat siit gondliga Aiguille du Midi'le (3842m)



Siis kassid esimest korda elus alla ja Mont Blanc'i massiivi kõige lihtsamale matkale: alla liustikule, ümber mäe ja siis Arete des Cosmiques harja pidi tagasi Aiguille du Midi peale üles.

Ilm ei tundunud alguses just kõige meeldivam: -25 kraadi ja veidi tuult:

Aga varsti tuli päike välja ja kõik oli tres bonne, ka mäe seisukord, välja arvatud mu enda füüsiline võimekus - esimese tõsise tõusu peal võttis ikka hinge päris kinni. Pärast oma tempos asja tehes oli juba okei. Siit ka giidi õpetus, et käia võimalikult sirgelt - seda rohkem hõredat õhku jõuab sinuni. Giid oli üldse tore tüüp, suguvõsa ametit pidamas vist, sest juba tüübi vanaisa oli sealsamas mingi tõusuraja 1941 esimest korda roninud. Teist õpetust - kassidega mitte väga kõrgelt astuda - oleks kah võinud tähelepanelikumalt kuulata - pärast lappisin pükstes kolm auku...



Lahe päev oli, tehnilisem ja raskem, kui ma ootasin, aga ikkagi tore.

Mitte küll päris kõigi teiste jaoks - keegi (vist off-piste suusatajatest) oli jäälõhesse kukkunud ja päästekopteri meeskond tegeles siis asjaga. Sel aastal olevat vähe lund, lumesillad tavalisest nõrgemad ja seepärast ka risk suurem...

Tuesday, February 22, 2005

ciaokakao dj's

ehk siis Lotta teeb sellist asja.

KINOTONE

vääga lahe teemaarendus tema päris enda oma asjas...

Sunday, February 20, 2005

kultuuriprogramm jätkub



"Belgian choreographer Michèle Noiret's 'Les Familiers du labyrinthe' is an exploration of the maze as metaphor of creation, in which the dancers are accompanied by spatial music and video; Susan Linke's 'Ich bin' looks back to her roots in modern German dance; while the third piece is a revival of Lucia Scozzi's 'Les Sept Péchés capitaux' (seitse surmapattu), combining ballet with song inspired by Brecht and Weill."

esimesed kaks olid väga toredad moodsa tantsu tükid, viimane aga ülikitch segu ooperist ja tantsust - paras kräpp minu arust.

Thursday, February 17, 2005

Doggy Dogg World

mu enamvähem ainsa püsilugeja tungival nõudmisel, eilne snoop oli täitsa lahe. polegi nii suurel kontserdil käinud kunagi, eriti kindlasti rap'i omal mitte - mingi 20 000 tüüpi majas...härdal 2Pac meenutamise hetkel mobiilid jaaniussidena pimedas saalis säramas ja muudel hetkedel savud hõõgumas. "tribüünil" istudes oli näha, kuidas aeg-ajalt läks lava ees ennast sodiks crunkinud gangstade vahel kakluseks. aga savu tegid küll no absoluutselt kõik ümberringi, mis oli veidi üllatav, kuigi mis saaks olla veel rohkem snoopdoggy...pimpin' teemat oli aga vähem kui ma ootasin, aga vinge ikkagi.

Sunday, February 06, 2005

no mida?

õhtul-öösel koju jalutades laulsid keset betoonbulvarit linnud, korduvalt. väga tore, aga ikkagi mis värk on? kas siinmaal linnud talvituvadki siinsamas või on hoopis kevad või üldse pidev müra muidu?

Thursday, February 03, 2005

L'incoronazione di Poppea

See kõlab nagu mingi positiivsusblogi siin juba, aga täna tuli kell kuus mõte, et läheks ooperisse. Ja väga hea mõte oli. Superhea mõte oli. Enne tutvustust lugedes – Monteverdi, kellest ma oma piiratuses midagi kunagi kuulnud polnud, ja siis veel lisaks barokkooper, oli ikka tuntav skepsis hinges. Aga ikka eriti lahe oli tegelikult. Tavaliselt allergiat tekitav barokkmuusika oli täna minimalistlik ja maitsekas ja ooper ise (Poppea kroonimine) eriti ilus itaaliakeelne tükk. Mmm…



Synopsis: Rome, 65AD
Nerone, in love with Poppea, sends her husband Ottone as ambassador to Luisitania so that he can enjoy his illicit love - according to Cornelius Tacitus. But here the facts are presented differently. Ottone, upset when he sees that he has lost Poppea, becomes frenzied and gives way to expressions of despair. Ottavia, Nerone's wife, commands Ottone to kill Poppea. Ottone promises to do so, but lacking the heart to take the life of his adored Poppea, he disguises himself in the dress of Drusilla, who is in love with him. Thus disguised, he enters Poppea's garden. Amore intervenes and prevents the murder. Nerone repudiates Ottavia, ignoring the advice of Seneca, and marries Poppea. Seneca dies and Ottavia is sent into exile from Rome.

Tuesday, February 01, 2005

tibid

minu panus huumorishou osalejatest läheb Suntribe tshikkidele - lihtne ja lõbus mõttetu poplugu, mis tüütab ära alles teise minuti alguseks... ja tibid ise on ka muidugi toredad.


pilt on courtesy of SL õhtuleht